elena_obraztsovaJelena Obraztsova on 20. sajandi II poole vene vokaalkunsti sümbol, vene ooperi tõeline tsaarinna. Suurepärastest lauljatest pole Venemaal kunagi puudust olnud, kuid peale Šaljapinit on Obraztsova ainus, kel õnnestus end rahvusvahelisele areenile läbi murda ning saavutada maailmakuulsus. Tema täht lõi särama vara ja väga eredalt. 24- aastasena astus ta Leningradi Konservatooriumi tudengina esmakordselt Moskva Suure Teatri lavale Marina Mnišekina (M. Mussorgski “Boriss Godunov”), tõmmates endale koheselt tähelepanu. Vaid aasta hiljem märkis Itaalia press Obraztsova ära Suure Teatri ajaloolisel gastrollil Milano La Scalas, kuigi noor lauljanna esines kõrvalosades. Kuid 1969. aastal Pariisis oli Obraztsova Suure Teatri koosseisulise solistina juba peaosades, olles ühtlasi kogu vene ooperitrupi trumbiks. Alates sellest hetkest on triumfid järgnenud üksteisele – alistatud on kõik tähtsamad lavad, linti võetud kümneid oopereid maailma kuulsaimate lauljatega, võidetud esikohti prestiižsetel konkurssidel, pälvitud kõikvõimalikke ja võimatuid preemiad, autasusid, tema jumaliku iluga võimas hääl on kõlanud planeedi kõige erinevamates nurkades.

Te olete terve elu jaganud end kahe linna vahel (kui mitte arvestada välisesinemisi kogu maailmas) ja oma juubelitki tähistate traditsionaalselt nii Moskvas kui ka Peterburis. Kus te end koduselt tunnete?

Ma armastan väga Moskvat, armastan Suurt Teatrit, kuid loomulikult tunnen end eelkõige leningradlasena. See on midagi, mis jääb sinuga kogu eluks. Saatus, mille eest ei põgene.

Te pühendate palju tähelepanu ja aega noortele – konkursid, meistriklassid, akadeemiad. Kas see tegevus toob rohkem rõõmu või kurbust? Kas noored õigustavad teie ootusi?

Muidugi mõista on see suur rõõm. Isegi kui nad ei laula väga hästi, on see huvitav, kuna igaühel neist on midagi täiesti oma – unikaalset ja individuaalset. On oluline oma looduse poolt kingitud annet mitte maha matta, vaid vastupidi, see üles leida, teda valgustada ja arendada. Kogu minu tegevus täna on suunatud noorte annete otsinguile ja nende toetusele.

Kas noorus on sama eesmärgikindel kui teie omal ajal?

Kahjuks mitte. On palju andekaid noori, kes sihikindlalt harjutavad, kuid enamus neist mõtleb esmajoones karjäärile, kuidas end elus mugavamalt sisse seada. Minu jaoks on taoline eesmärk kummaline, noored on suures osas hõivatud mõttega, kus nad laulavad, mitte kuidas nad laulavad. Ma ei mäleta, et sellised mõtted oleksid varem niivõrd domineerinud. Meie jaoks oli peamine õppida vokaali, süveneda meisterlikkuse saladustesse, et osata väljendada muusika abil kõike seda, mis valitseb sinu sees- hinges ja peas, ning tuua see laulu abil publikuni. Aga millises konkreetses teatris sa seda teed, see polnud nii tähtis. Praegusel ajal on noortel hoopis teised prioriteedid, teised mõtted, rahast mõeldakse kaugelt rohkem kui vaja.

Aga kindlasti leidub erandeid? Julia Ležneva näiteks?

Julia on tõepoolest eriline, olen rõõmus, et ta avastasin ning maailmale tutvustasin. See on erakordne õnn ja rahuolu leida tõeline anne. Ta tuli meie noortekonkursile ette laulma, olles 14-aastane, ja kui ta laulis Rossinit, kukkusid kõik lihtsalt pikali. Ta laulis kohe õigesti igas mõttes, Julia on tõeline artist, kelle anne on Jumalalt. Muidugi tegi ta konkursil puhta töö, pälvides kõikvõimalikud preemiad, Grand Prix jne. Mõne aasta pärast tuli ta juba täiskasvanute konkursile. Kuigi ta oli üks aasta noorem, kui konkursi vanusereglement ette nägi, lubasin tal siiski osaleda. Ja jälle tõeline triumf! Ma nimetan seda “Jumala suudluseks”. Tal on kõik – jumalikud koloratuurid, musikaalsus, tämbri ilu, ülisuur ulatus. Unikaalne nähtus!

Teie karjääris on ooper ja kammermuusika käinud alati käsikäes. Kuid oma konkurssidel olete nad teineteisest lahutanud.

Algselt eksisteerisid konkursil mõlemad, aga osavõtjate programm paisus hiiglaslikuks, erinevad voorud kestsid tunde. See oli äärmiselt kurnav nii lauljatele kui ka žürii liikmetele, kes on kuulsad ja auväärsed inimesed, kuid kahjuks mitte enam esimeses nooruses.

Te olete ise võitnud mitu konkurssi. Kas need konkursid mängisid teie karjääris olulist rolli?

Loomulikult. Glinka nim. üleliiduline konkurss ja minu esimene rahvusvaheline konkurss Helsingis olid lihtsalt hädavajalikud iseenda võimete tajumiseks, et aru saada ja kontrollida, kas ma käin ikka mööda õiget rada. See oli omamoodi tuleproov, mille peaks läbi tegema iga laulja. On hädavajalik, et sind kuulavad ja hindavad eemalseisvad inimesed, võõras publik, mitte ainult sinu oma pedagoog klassis, kursusekaaslased, sõbrad ja sugulased. Francisco Viñase nim. rahvusvaheline konkurss Hispaanias avas tee Läände – see oli minu lauljakarjääris oluline hetk, kui mind väljaspool Nõukogude Liitu teadvustati. Muuseas, algusest saadik käis minu ees mu sõbranna Konservatooriumi päevilt, Irina Bogatšova – tal oli võrratu hääl, musikaalsus, suured võimed ja kooli pedagoogid panustasid temale isegi rohkem kui mulle. Konkureerimine Irinaga oli väga raske. Esiteks seetõttu, et ta oli haruldane professionaal, juba varases nooruses väljakujunenud kunstnik, ja teiseks me sõbrustasime. Vaatamata eelnevale valitses meie vahel alati terve konkurents, selline sõbralik mõõduvõtmine, mis samal ajal oli katsumuseks mitte ainult professionaalses, vaid ka elulises mõttes.

Tšaikovski konkurss oli muidugi eriline, seda eriti perspektiivi mõttes. Töötasin tol hetkel juba lauljana Suure Teatri koosseisus, mind tunti Moskvas ning osalesin teatri kõrgetasemelistel gastrollidel välismaal. Seega enesekehtestamise mõttes polnud Tšaikovski konkurss mulle vajalik. Tõenäoliselt kartsime isegi rohkem kui teised osalejad, sest kui oleksime ebaõnnestunud, siis oleks see läbikukkumine mõjutanud kogu edasist karjääri negatiivses võtmes. Võit oli eluliselt vajalik. NSVL Kultuuriministeerium kutsus mind ja Tamara Sinjavskajat välja ja ütles otse – tuleb teha kõik võimalik ja võimatu, et esimene preemia jääks koju.

Valitseb legend, et Maria Callas, kes istus žüriis, nõudis esimese preemia andmist teile. Tema hääl oli otsustav – nii väga meeldisite talle.

Arvan, et see on legend, millel tõepõhi puudub. Callas oli tõepoolest koos teise maailmakuulsa laulja Tito Gobbiga sel aastal žüriis. Kuigi nende osavõtt tõstis kõvasti konkursi prestiiži, olid nad siiski välismaalased, külalised NSVL-is ning vaevalt oli neil võimalus preemia teemadel intrigeerida või midagi nõuda. Peale selle, kogu austuse juures Maria Callas vastu, temal nagu kõigil teistel žüriiliikmetel oli vaid üks hääl. Kui kõik teised oleksid vastu hääletanud, vaevalt oleks tal õnnestunud otsust muuta, vaatamata oma kompromissitule iseloomule. Ma ei arva, et tal oleks olnud vaja lausrünnakule asuda, usutavasti ei kahelnud keegi minu ja Tamara väljateenitud võidus. Callas mängis sellegipoolest minu saatuses olulist rolli, kuid mitte seoses konkursiga. Pariisis leidis meie vahel aset kohtumine ja väga pikk vestlus. Suure Teatri gastrolli ajal istusime teatri loožis, vaatasime mõlemad sama etendust ning täiesti ootamatult, spontaanselt tekkis meil usalduslik kontakt. Peale etendust kutsus ta mind restorani “Maxim’s”, kus vestlesime kogu öö – ta rääkis pikalt oma elust, oma teekonnast ja pettumustest. See monoloog oli kui pihtimus, andes mulle väga palju mõtteainet. Mõistmist nii elu kui kunsti kohta.

Kas te mäletate oma esimest väljasõitu Läände?

Esimene välismaasõit toimus seoses konkursiga Helsingis, pärast tulid juba gastrollid Moskva Suure Teatri koosseisus, hiljem isiklikud lepingud. Kõige eredama mälestuse jättis mulle aga mitte niivõrd esimene sõit välismaale, kuivõrd gastroll USA-s San Franciscos, mis oli haruldane igas mõttes – me laulsime Verdi “Trubaduuri” koosseisus Luciano Pavarotti, Joan Sutherland, Ingvar Wixell ja mina. See on mällu sööbinud kui unustamatu kohtumine, nii etenduste kunstilise taseme kui ka inimliku suhtluse poolest.

Teie sõprade hulgas on arvukalt hispaania lauljaid, olete ka ise hispaania muusikat palju laulnud, mis pole vene interpreedile ju niivõrd omane? Kas Hispaania on teile oluline?

Jaa, võib ka nii öelda. Esiteks, minu esimene rahvusvaheline edu saabus Viñase konkursiga, kuhu osalema kutsus mind selle legendaarse laulja lapselapselaps. Viñase konkursi žüriis istus kuulus Conchita Badía, kellele ma meeldisin ning kellega me hiljem võtsime läbi hispaania kammermuusikat, tänu millele mõistsin väga palju selle maa kultuuri kohta. Hispaania muusikat olen elu jooksul pidevalt oma repertuaaris hoidnud ja pälvinud isegi Granadose nimelise preemia sellealase tegevuse eest. Lisaks laulsin pikkade aastate vältel palju erinevaid rolle Barcelona Liceo teatris. Carlos Caballé, kuulus impressario ja Montserrat vend, võttis mind oma tiiva alla, sageli andsime etendusi koosseisus Montserrat Caballé, José Carreras, Juan Pons ja mina. Tuleb välja, et Hispaania on tõepoolest minu loomingulises elus suurt rolli mänginud.

Teie põlvkonna lauljaid, nii hispaanlasi kui ka nõukogude omi, võib plaadi pealt kuulates esimese paari takti jooksul hääle järgi alati ära tunda – kordumatu tämber, esituslaadi erilisus. Ka praegusel ajal on palju häid lauljaid, kuid taoline äratundmine on haruldane.

Oluline on individuaalsus, seda avastada ja avada pole kerge. See on just see, mida püüan saavutada, organiseerides konkursse, akadeemiaid, meistriklasse. Tõttöelda on taoline probleem alati eksisteerinud. Ka varem leidus palju häid lauljaid, ilma eredalt avaldunud isikupärata. Individuaalsust on raske sõnadega seletada – see on midagi unikaalset, mis antakse inimesele sündides kaasa ja ainult inimene ise on võimeline ta nähtavale tooma, teda arendama ja täiustama. See pole lihtne ja mitte igaühel ei õnnestu seda saavutada.

Olete ennast ka lavastajana proovile pannud, 1986. aastal lavastasite Suures Teatris Massenet’ ooperi “Werther”. Mispärast see ainsaks katseks jäi?

Olin siis lauljana väga hõivatud, mul oli palju huvitavat tööd, seetõttu oli lavastamine rohkem nagu eksperimendi mõttes. Ma ei kavatsenud laulmist reeta. Kui täna tuleks mõni sellelaadne pakkumine, siis oleksin nõus proovima, aga on vaid paar ooperit, mida sooviksin teha: “Trubaduur”, “Carmen” ja “Tsaari mõrsja”.

Kas te külastate teatrit kui vaataja? Mis teid rõõmustab?

Väga harva, kuid siiski külastan. Rõõmustavad eelkõige hääled – on huvitavaid lauljaid. Lavastuslik pool seevastu on suures osas lihtsalt tappev. Mu hing ei suuda kuidagi seda näotust, mida lavastajad endale ooperilaval lubavad, vastu võtta.

Kas keegi lauljatest meeldib eriliselt?

See on provokatsiooniline küsimus, ma ei tahaks kedagi solvata. Viimasel ajal on ereda mulje jätnud Erwin Schrott, nii näitlejasarmi kui vokaalse meisterlikkuse poolest. Anna Netrebko, kelle üle palju vaieldakse, imponeerib mulle. Ta on tubli, temast on saanud väga huvitav laulja.

Pikki aastaid oli teie koduks Suur Teater. Kuidas te suhtute sellesse, mis seal praegu sünnib?

Loodan, et Suur Teater on mu kodu ka täna. Olen väga õnnelik, et 28. oktoobril tähistan oma 75. juubelit sellel kuulsal laval. Ta on muidugi väga palju muutunud, isegi väliselt. Töötasin seal pool sajandit ja nüüd orienteerun raskustega kõikides nendes uutes käikudes ja ruumides. Selline tunne, et tegu on hoopis mingi teise teatriga. Mind paluti osalema Glinka ooperis “Ruslan ja Ljudmilla”, millega peale põhjalikke rekonstruktsioone avati pidulikult Suur Teater. Kahjuks olin sunnitud ära ütlema, kuigi algselt nõustusin ja osalesin isegi proovides. See, mida pakkus lavastaja ja mis puudutas minu rolli ning üldiselt kogu etendust, läks minu arusaamisega ooperietendusest täielikult vastuollu. Mulle näib, et taoline suund on Suure Teatri arengut silmas pidades viga.

Teist sai Peterburi Mihhailovski teatri ooperitrupi juht, kuid kahjuks mitte kauaks. Miks see “romaan” pikemalt ei kestnud?

Romaan kestab edasi, aga veidi teises formaadis. Mul on teatris nõuniku koht, Vladimir Kehman helistab tihti erinevates küsimustes ja konsulteerib minuga. Kui ta alustas, siis ausalt öeldes teadis ta teatrimaailmast üsna vähe. Tal olid teatri arendamiseks omad ideed, mis tegelikkuses ühildusid reaalsete protsessidega halvasti. Püüdsin oma kogemusi jagada, teda suunata, kuid ta on väga tugev isiksus ning temaga koostöötamine osutus keeruliseks, seetõttu otsustasin juhtivalt kohalt lahkuda. Järgnevate aastate jooksul õppis Kehman palju, sõitis mööda maailma erinevaid teatreid ja festivale ringi, vaadates, kus mida ja kuidas tehakse. Ta on loominguline inimene, musikaalne, vaatamata asjaolule, et tal puudub selles sfääris vajalik haridus ja kogemus. Minu hinnangul on ta kõvasti edasi arenenud ning see tuleb Mihhalovski teatrile vaid kasuks.

Kas teil on laulmata jäänud rolle?

Olen terve elu unistanud laulda Toscat. Ja vaatamata sellele, et tegu on sopranipartiiga, oleksin võinud seda teha, kuna minu hääle omadused võimaldasid “vastu pidada” terve etenduse. Esimene pakkumine tuli Karajanilt, algselt oli plaan “Tosca” lindistada ja seejärel esitada laval. Kui me lindistasime Karajaniga “Trubaduuri”, ütles ta mulle: “Kui sa praegu võtad ülemise do nii nagu mina tahan, sõlmin sinuga koheselt lepingu viiele ooperile, mille hulgas on ka “Tosca”. Mille peale mina vastasin: “Kui “Tosca”, siis võin võtta ka ülemise mi-bemolli” (naerab). Kahjuks polnud sellel määratud täituda, meie vahel tekkis teineteise vääritimõistmine ning omavaheline koostöö uuenes alles palju aastaid hiljem, kui laulsin Karajaniga Lääne-Berliinis “Don Carlost”.

Teine pakkumine teha “Toscat” tuli Franco Zeffirellilt, peale “Talupoja au” edu soovis ta minu osalusel teha film-ooperit “Toscast”. Tol hetkel ei leidnud ta aga selle projekti jaoks raha, pärastpoole olid asjaolud juba muutunud. Seega minu “Tosca” ongi jäänud vaid unistuseks, kuigi aariat “Vissi d’arte” esitasin kontsertidel sageli.

Mäletan teie fenomenaalset kontserti 1989. aastal Suures Teatris, kus esitasite hulganisti sopraniaariaid – Gioconda, Maddalena “Andrea Chenier’st”, Tosca… See oli midagi erakordset ja kaasakiskuvat!

Mu hääl võimaldas lisaks üksikutele aariatele laulda dramaatilise soprani rollis terve ooperi vältel. Kuigi metsosopranile on see raske pingutus, tessituur on ebamugav ja kõri väsib kiiremini. Lapsena oli mul väga kõrge, isegi kiunuv hääl. Konservatooriumi õppima võeti mind kui sopranit, mul oli ülemine mi-bemoll, alles õpinguprotsessis spetsialiseerusin ümber metsosopraniks.

Keda te oma kolleegidest metsosopranitest võtsite kui võistlejat ja kuidas sujusid nendega tööalased ning isiklikud suhted?

Ma pole kedagi võtnud kui võistlejat, keskendusin muusikale, mitte intriigidele. Samuti pole ma kunagi kedagi kadestanud ega kellegagi tülitsenud. Kuid olen väga palju teistelt õppinud, püüdnud võtta kolleegidelt parima. Mäletan, kui Suurde Teatrisse tuli Niina Grigorjeva – rikkaliku hääle ja hämmastava alumise registriga alt. Koheselt hakati selja taga sosistama: “Vot see on tõeline metso, Lenkaga on nüüd lõpp!” Kuid Niinaga olid meil haruldaselt head suhted, meie teed küll ristusid, kuid vaatamata sellele ei seganud see meid olemast heasoovlikud kolleegid. Terve elu olen sõbrustanud Tamara Sinjavskajaga, kellega laulsime sama repertuaari ja töötasime samas teatris. Bogatšovast rääkisin juba varem. Maailmalavadel kulges samuti probleemideta. Võibolla ainult Fiorenza Cossotto puhul tekkis ebamugav moment. Enne minu ilmumist valitses ta metsorepertuaaris ainuisikuliselt. Kuid me ei sõdinud temaga. Ta oli vapustav laulja, kõige tugevam ja eredam mälestus temast on Adalgisa “Normas” – see oli tõeline avastus, unustamatu elamus. Mäletan, et see raputas mind niivõrd tugevalt, et kui tema osa ooperis oli lõppenud, lahkusin etenduselt. Ma ei suutnud ooperit lõpuni kuulata, olin üleni emotsioonide kütkes.

Te olete töötanud kõigi 20. sajandi II poole suurte dirigentidega. Kes neist on jätnud kustumatu jälje ja miks?

Carlos Kleiber, kellega tegime Viinis “Carmenit”, oli fenomenaalne – midagi sellist ei kohanud ma elus enam kunagi. Kindlasti Abbado. Viis, kuidas tema süüvis ja sukeldus muusikasse, oli harukordne. Karajaniga oli väga huvitav ja väga raske, palju sõltus tema hetkemeeleolust ja tunnetusest, kuid see-eest ei hakanud kunagi igav. Tuli ette, et harjutasime pealelõunal, panime tempod paika, koju minnes kordasin kõik veel üle. Tulen järgmisel päeval tagasi – kõik on muutunud. Küsin: “Kuidas siis nii? Eile tegime ju teistmoodi?” Tema vastab: “See oli minu viga, ma mõtlesin järele ja siin tuleb muuta.” Temaga oli ootamatu improvisatsioon ja ebaharilik partituuri interpretatsioon alati garanteeritud. Analoogselt Karajaniga sündis palju üllatusi koostöös Roždestvenskiga – alati originaalne vaade, huvitav lähenemine. Mugav oli töötada Levin’iga, olen rõõmus, et ta on jälle dirigendipuldis tagasi. Patanèt armastasin väga, ta oli professionaal, kes armastas ja tundis ooperit nagu ei keegi teine. Muidugi armastasin oma abikaasa Žuraitist, kes oma musitseerimises oli kirglik, temperamentne, isegi metsik.

Te laulsite Läänes palju sellist, mida Venemaal ei esitata…

Jah. On ülimalt kahju, et meil ei jõua kunagi lavale näiteks “Samson ja Dalila” või “Adriana Lecouvreur”, see on vaimustav muusika. Tegu on tõelise ooperiga, mis tõmbab tähelepanu ja toob alati vaatajad saali.

Milles seisneb vene ooperirepertuaari raskus?

Ta on väga ebamugavalt kirjutatud. Tšaikovskit on veel enam-vähem mugav laulda, kõik ülejäänud heliloojad aga lauljatega eriti ei arvestanud. Veel üks raskus seisneb selles, et oma südant ja mõistust ei saa petta, tegu on väga sügavate teostega, kui neid esitad, siis keeravad nad sind seesmiselt täiesti pahupidi. Iga kord, kui laulsin “Hovanštšinat”, ei suutnud ma pärast magada. Mul oli tunne, nagu oleksin pihil käinud. Välismaalaste jaoks on siin kaks probleemi – keeruline keel ja sügavasisuliste sümbolite mõistmine. Meilgi pole kerge sellesse filosoofiasse süveneda, mis siis veel neist neist rääkida…

Aleksandr Matusevitši intervjuu ilmus ajakirjas “Muzõkalnaja žizn” 10/2014 Tõlkis Hele-Mai Poobus.

 

Jelena Obraztsova suri 12. jaanuaril 2015 Leipzigis Saksamaal, olles 75-aastane.