Suhe muusikasse on alati isiklik. Minu suhe kaasaegsesse muusikasse on pikka aega olnud parimal juhul ettevaatlik. Otsekui nooruke taimevõrse, mis kartlikult oma pea mullast välja pistab, küll uudishimulik, kuid samas õrnuke. Mingiks hetkeks sai ettevaatlikkusest uudishimu ja kahtlustan, et aastate möödudes kasvab sellest nälg. Hiljuti lõppenud Eesti Muusika Päevade raames kuuldud kaks kontserti vaid tugevdasid seda salajast sisetunnet.

2015. aasta festivali märksõnaks oli küllus. Esimese impulsina võime tajuda sõna küllus kui midagi materiaalset. Vahel näib, et inimese sisse on kodeeritud tunne, nagu poleks kunagi midagi piisavalt… Küllusel on külluslikult tähendusi, igaüks meist suhestub selle sõnaga erinevalt. Põneva lugemiselamuse pakkus festivali buklett, kus kirja pandud nii noorte loojate kui juba kogenud tegijate mõtted, millist resonantsi tekitab neis mõiste küllus. Leidsin sealt enda hetketõekspidamistega kokku kõlavaid mõtteid, samuti uusi huvitavaid vaatenurki.

Uue muusika puhul valitseb paljuski arusaam, et see pole ilus. Oleneb, mida ilu all täpselt silmas peetakse. Kuid kaasaegse muusikani peab tõepoolest jõudma, temani kasvama. Ta nõuab keskendumist, täit tähelepanu. Muusika, kus suur osakaal on vaikusel ja kus ilu peitub vahel hoopis mujal kui meloodia joonises. Ta on omamoodi meditatiivne ja sugestiivne, samuti šokeeriv ja (üles)raputav. Mina olen uue muusika avastamisel alles teeotsa alguses. Jah, vahel on keeruline eristada olulist ebaolulisest, harv pole juhus, kus vajan mitut kuulamiskorda, kuna esimese korraga ei suuda tervikut hoomata. Kuid see teekond on põnev! Ja tundub, et ma pole ainus, sest neid inimesi, kes olid 10. aprilli õhtul kogunenud Estonia kontserdisaali, saamaks osa eesti uuest sümfoonilisest muusikast, oli märkimisväärselt palju.

ERSO kontsert, mis kandis pealkirja Hea Eesti Asi, tõi publikuni kuus esiettekannet. Tabasin end sel värvikal õhtul pidevast üllatusseisundist ning selgus järjekordne oluline faktor uue muusika puhul – tuleb valmis olla ootamatusteks. Äärmiselt positiivse mulje jättis ERSO ees debüteerinud noor dirigent Taavi Kull – sisukas, kindel ja professionaalne. Ei mingit (nähtavat) närveldamist, ei välist efektitsemist.

Avaloona kõlanud Jakob Juhkami teose “Esimene” puhul oli tegu helikollaažiga, mis kokku pandud eesti heliloojate esimestest sümfooniatest. Tore idee, mille paremale mõjule aitas kaasa sobiv atmosfäär pimendatud saali näol. Ja jälle üks üldistav tähelepanek. Miskipärast tahaks just uue muusika kontserti kuulata kinnisilmi, et visuaalne pool ei hakkaks segama. Justkui nägemismeel oleks sel hetkel ülearune, raskendades sügavuti minemist ja muusika vastuvõtmist.

Tatjana Kozlova-Johannese müstilineTule süütamine” oma selge vormi ja pika minekuga toimis otsekui verreimbuv mürk, mida veri siis aegamööda organismis laiali kannab, oma mõjult järjest tugevnedes. Isiklik lemmik!

Tõeline avastus oli kauaaegse ERSO bassklarnetisti Meelis Vindi heliloojadebüüt, pälvides kontserdi pikima ja soojeima aplausi. Tema ulatuslik teos “Früügia maastikud” tõi kuulajateni kaugete maade ja kultuuride põneva muusikalise rännaku ajas. Meelis Vind astus sel õhtul üles ka solistina Tõnu Kõrvitsa teoses “silent songs/vaiksed laulud”. Patustades nüüd veidi tarbetu võrdlusega, siis minu kõrvale oli tegu juba meistri loominguga, kelle õpipoisietapp on selja taha jäänud. “Vaiksed laulud” võlusid oma poeetilise karguse, maitsekuse, ilu ja vormipuhtusega. Kristo Matsoni “Kaotatud ruum” jäi paraku veidi teiste teoste varju ja algne idee ei koorunud nii selgelt välja. Ootamatu lõpplahenduse pakkus Riho Esko Maimetsa Akordionikontsert. Et akordion on üldse pill, mis võiks sümfooniaorkestri ees soleerida, selle peale lihtsalt ei tule. Paelusid väga huvitavad üleminekud, orkestri ja akordioni kõla sünteesimine, samuti solisti hea tehniline ning muusikaline teostus. Vormiliselt jäi küll pisut õhku rippuma, kuid sellegipoolest pretendeerib tiitlile õhtu üllataja. Kokkuvõtvalt võin liialdamata öelda, et kontsert Hea Eesti Asi mõjus väga värskelt ja oli ERSO hooaja üks omapärasemaid ja põnevamaid elamusi.

Unenäolise külluse teise, tasakaalustava poole moodustas vokaalmuusika õhtu “Suvine vihm”. Festivali viimasel päeval astus Niguliste täissaali ette Vox Clamantis, esitamisele tuli Galina Grigorjeva, Helena Tulve, Toivo Tulevi, Tõnu Kõrvitsa, Alo Põldmäe ja Tõnis Kaumanni muusika. Õues sadas sel kõledal päeval küll jahedat kevadist vihma, kuid siiski tegi kontserdi pealkiri, mis võetud Toivo Tulevi samanimelisest teosest, südame soojaks. Vox Clamantis on kahtlemata väga oluline ja professionaalne kollektiiv Eesti muusikaelus. Rõõmu teeb nende pidev otsing, piiride ja võimaluste laiendamine, kaotamata samas oma alglätet. Just põnev kava oli see, mis mind kontserdile “tõmbas”. Olles väga läbimõeldult koostatud, andis ta kõikidele teosele nii vajaliku hingamisruumi ja mõjususe. Vox Clamantise puhul köidab enim ühtne kõla, nende suurepärane ansamblitunnetus ja kooshingamine, mida võib nii mõnelegi eeskujuks tuua. Oli rikastavaid ja kauneid, kirkaid ja mõtlikke hetki, sekka ka mõningaid ebalevaid. Iga lugu oli oma looja nägu, sõna kõige paremas mõttes. Tahtmata lõhkuda kontserdi tervikut, loobuksin siinkohal tekkinud fluidumi üksikasjalikust algosakesteks lahtiharutamisest. Tajusin, kuidas kõlaotsingud, see täiesti omaette ja piiritu maailm, köidab uue muusika puhul vast kõige rohkem. Tühi pea ja täielik rahu oli see tunne, mille Nigulistest kaasa sain. Kirgastunud vaikne olek ning tänulik meel.

Autor: Hele-Mai Poobus
Foto: Mait Jüriado

 

EMP_vox_korvits_grigorjeva_tulve_poldmae_maitjyriado