Ma ei kujuta ette, et Audentese spordikooli oleks ehitatud ilma staadioni ja ujulata. Sellest võrdlusest võiks saada aru igaüks. Seega, kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpetatakse kõrgtasemel muusikainstrumentide valdamist, et üliõpilane saaks tulevikus toime tulla nii solistina kui kammermuusika ja sümfoonilise muusika interpreteerimisel, siis peab õppeprotsessis olema igapäevaselt saadaval suure saali akustika ning distants publikuga. Sama kehtib näitlejate ja lavastajate koolitusel.

Kui järgmisena küsitakse, et kuidas te senini olete hakkama saanud, siis muusikast/teatrist kaugel olevale inimesele peaks vastuse moodustama jälle spordivaldkonnast: nagu spordikool rendib ujulaid, staadione, jõusaale. Kulukas, väga kulukas… ja ebastabiilne ning ebanormaalne. Minu hinnang põhineb muidugi eeldusel, et räägime Euroopas valitseva rahu kontekstis. Sõja ja vaesuse olukorras oleks pilt muidugi teine.

Millal tekivad tüüpilisemad olukorrad, kui minnakse riigilt või linnalt raha küsima? 1)Kui oled arengus jõudnud uude etappi ja vajad uute ideede finantseerimist. 2) Poolelioleva projekti teostamiseks.   Esimest punkti sobiks illustreerima Linnateater oma suurema saali sooviga. Kunstilised ideed ja majandustegevus vajasid seda. Teise põhjuse näide on EMTA. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ehitus jaotati kahte etappi … esimene õppehoone, teine etapp saalid.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ehituse esimene etapp valmis 18 aastat tagasi. See tuleb viia lõpuni. Meie saal pole aktusteks vaid õppetööks. Me soovime olla maailma tasemel õppeasutus.

Meie rahulik rektor, kes pole sooritanud efektseid aktsioone, pole midagi maha lammutanud, ega midagi kõmulist avalikkuses tekitanud. Oleme vaid esitanud pidevalt soovi alustatud hoone lõpuni ehitada. Kõik vajalik on ootevalmis aastaid. Kui kaua veel? Kas Tallinnas oleks võimalik tulemuseni jõuda ilma käratsemiseta nii nagu Tartus jõuti tulemuseni H. Elleri nimelises muusikakoolis?

Suurte lootustega,
Tõnu Kaljuste

 

Tõnu Kaljuste