Jaan Rääts (s. 1932 Tartus) on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas Kontsert kammerorkestrile op 16, mis tuleb ettekandele ka 18. oktoobril, Jaan Räätsa juubelikontserdil Estonia Kontserdisaalis, mille korraldajaks on Eesti Kontsert koostöös Eesti Muusika – ja Teatriakadeemia ja Tallinna Muusikakeskkooliga.
“Jaan Rääts on üks eesti heliloomingu kesksemaid suurtegijaid. Tema looming kütkestab ja paelub oma värske rütmienergia ja selgete vormistruktuuridega arvukalt muusikuid ja kuulajaid nii Eestis kui välismaal. Äärmiselt oluline on olnud ka Räätsa tegevus Eesti Heliloojate Liidu esimehena – tema algatatud on festival “Eesti Muusika Päevad”, mis on siiani üks olulisemaid ja kesksemaid nüüdismuusika sündmuseid Eestis,” kommenteerib Eesti Heliloojate Liidu praegune esimees Märt-Matis Lill juubilari olulisust eesti muusikamaastiku kujunemisel.
Rääts õppis Tartu Muusikakoolis klaverit ning lõpetas 1957. aastal Mart Saare ja Heino Elleri õpilasena kompositsioonieriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1955–1966 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1966–1970 Eesti Televisioonis muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail 1974–1993 oli Rääts Eesti Heliloojate Liidu esimees. Aastail 1968–1970 ja 1974–2003 õpetas Rääts kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kauman, Timo Steiner jpt.
Jaan Rääts on olnud püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–1993 valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat.
Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa 1960. aastatel alguse saanud rütmikeskne helikeel mõjutas kogu eesti muusikat veel 1980. aastate lõpuski. Alustanud modernismi ja avangardsete kompositsioonitehnikate (taas)avastamise aegadel, tähistas tema mosaiikne, mänguline autoristiil juba ka postmodernistlikku mõtteviisi algust eesti muusikas.
Eluloolise biograafia on koostanud Eesti Muusika Infokeskus.
