Peeter Sarapuu on tunnustaud fagotimängija, kammermuusik, orkestrant ja pedagoog. Alates septembrist 2016 ka EMTA puhkpilliosakonna juhataja.

Oled sellest sügisest EMTA puhkpilliosakonna juht. Mida see Sinu jaoks tähendab?
Haridusasutuses töötamise kogemus on mul suur, seljataga on 17. aastat koolijuhtimist, kuid sellegipoolest oli ettepanek hakata osakonnajuhiks, mulle ootamatu. Mistahes valdkonna tegevuse korraldamine ja organiseerimine on täpselt nii mahukas kui sa selle ette võtad. On võimalik teha vähe ja otseselt midagi võib-olla katki ei olekski ja samas on võimalik teha väga palju. Minu puhul on nii, et mida rohkem nimekirjast mahatõmbamisi tuleb, seda rohkem tuleb asju juurde. Mistahes juhtiv ametikoht tähendab vastutust inimeste ees. Nimetan seda tagurpidi püramiidiks. Püramiidi põhjas on juht, kes peab tagama selle, et kõik toimiks ja et kõik oleksid õnnelikud. Sama põhimõte on ka siin. Minu roll on olla olemas üliõpilaste ja õppejõudude jaoks, olla paindlik, leida lahendusi. Tuleb leida meetodid, kuidas mõistlikud palved ja soovid saaks ellu viia ja kõik sealjuures toimiks. Selleks peab olema vastuvõtlik ja paindlik.
Ajalises mõttes on see toonud kaasa palju hõivatust. Olen ühtlasi tegevinterpreet ja kuna paljud esinemis- ja kontserdilepingud olid tehtud juba varem, on see sügis olnud päris tihe. On olnud palju reisimist ja mängimist. Samas see ongi see, mida naudin ja mis on mu elu sisu. Muusikuks olemine ei ole töö, vaid üks eluline valik, kus kella ja nädalapäeva ei vaata.

Mida ootad tudengilt, kes EMTA-sse tuleb?
Leian, et n.-ö. käsitööoskused peaksid EMTA-sse tulemisel olema tudengil juba olemas. Siin peaks rohkem tegelema eneseväljenduse, muusikalise emotsiooni edasi andmisega läbi oma isiksuse. See on kusjuures väga sarnane näitlemisega. Ka plaate ja salvestusi kuulates peaks olema esitus nii veenev, et võime kujutada ette seda esitajat laval. Olen nüüd lisaks fagotile pidanud tegelema ka teiste pillidega, nt EL noorteorkestri konkursi eelvoorus kuulan mitu tundi neid, kes tulevad ettemängima. Kuulates teiste erialade üliõpilasi ei pööra ma niivõrd tähelepanu tehnilisele teostusele, vaid muusikalise väljenduslikkusele, füsioloogiale, hingamisele, mis kõikidele puhkpillidele ühine.

Kas puhkpill on meil popp?
Olen nõus ütlemisega, et anne kujuneb välja ainult sellises ühiskonnas, kus seda ande väljakujunemist väärtustatakse. See asetab meie väikesele ühiskonnale suured väljakutsed ja kui tahame olla terviklik riik ja ühiskond, siis peame selle nimel palju pingutama. Kui mingi sektor jääb tagamata, siis lõigatakse ära võimalus annetele selles vallas areneda. Kui sümfooniaorkestreid ei ole, siis kindlasti ei hakka lapsed õppima viiulit-tšellot jne. Vanemate toetus laste pillimängu õppimisel sõltub samuti ühiskondlikust väärtustamisest. Tegelikult on kõik ühiskonnas seotud. Kultuur on ühiskondlik küsimus.
Üks minu missioonitöö on osalemine iga-aastasel noorte muusikute suvekursusel Elvas – sellel aastal oli seal fagoti õppijaid nii palju, et mu päevad venisid 8-10 tunnisteks.

Millist puhkpilli kõige enam tahetakse õppida?
EMTA-s saab kõike õppida, siin on aga jälle see küsimus, et sellel peab olema ka rakendust. Väga raske on lapsevanemal suunata oma last sellist pilli õppima, kus pole rakendust. Olen ise tõdenud seda, et muusika on seotud multiintellektiga – kes on muusikas väga tugev on reeglina tugev matemaatikas, keeltes, kunstis. See on selline avatuks arendatud tajudega laps või noor. Ja kui selline multiintellekt jõuab gümnaasiumiastmesse, siis tihti vanemad sekkuvad oma pragmatismiga, et IT-d oleks kasulik õppida või et õpi ikka advokaadiks või vähemalt arstiks. Ja siis ma kohtan neid mõned aastat hiljem – nad on astunud muusikaakadeemiasse, on ikkagi jõudnud tagasi muusika juurde. Muusika mõju on vägev ja eriti kui see on puudutanud Sind just lapse eas ning süstemaatiliselt. Lapsel peavad tegevused olema tasakaalus, aga miski peab olema see, mis treenib ja kasvatab süvenemist ja töövõimet.
Väga raske on liigitada, et mingi pill on raskem või kergem. Plokkflööt on pill, kus tuleb hääl kohe välja, aga edasi on väga raske – et hääl oleks stabiilne, kaunis ja väljendusrikas.
Pilli mängides peab olema suur soov ja tahtmine kuulajat kõnetada ja midagi öelda, seejuures mitte oma sõnumit edastata, vaid helilooja oma. Seda, et interpeedi oma sõnum hakkab laval helilooja omast üle käima, tuleks püüda vältida. Tähtis on muusikat edasi anda.

Kas puhkpill on pigem meeste pill?
50 aastat tagasi olid valdavalt kõik muusikud mehed. Nüüd julgen öelda, et pigem õpivad tüdrukud pilli, sh ka puhkpilli. Ühel hetkel, aastaid tagasi, oli mul fagoti klassis neli tüdrukut. On tipp-trompetimängijaid naisterahvaid, flöödimäng on väga levinud. Kui noormees õpib flööti, siis see pigem juba haruldus. Oboedega kipub samuti nii olema.

Kui palju Sinu enda tudengid osalevad aktiivses kontserdielus? Palju sa neid ärgitad selleks?
See on seotud isiksustega. Loomulikult õpime selleks, et ennast muusikas väljendada ja osalemine erinevates muusikaprojektides on iseenesest mõistetav. Esinemised on need, mille jaoks me klassis tööd teeme. Olen osakonna tasandil püüdnud algatada tihedamat koostööd EMTA varajasemuusika keskusega ja heliloomingu osakonnaga. Et pilli üliõpilased oleksid laboriks noortele heliloojatele ja õpiksid töötama koos heliloojaga. Samas noored heliloojad saaksid kogemuse oma ideede realiseerumisest kõlaliselt. See on üks suund, mida tahan arendada.

Milline õpetaja Sa oled?
Selline pehme. Olen üliõpilase jaoks olemas. Samas on mul kombeks nõuda kiiret töörütmi. Materjali on palju, tuleb kiiresti omandada ja tuleb omandada perfektselt. Puhkpillimängija peab lugema kolme rida – helikõrgused, dünaamika ja artikulatsioon. Need kolm on mustvalgelt paberil kirjas ja neid kolme peaks suutma märgata ja perfektselt edasi anda. Kui annan palju etüüde ja nõuan perfektsust, siis see põhineb just nendel kolmel komponendil. Muidu ei lähe läbi. Oma õpingute ajast mäletan, et ükskord vastu kevadet oli mul 30 etüüdi võlas, sest need polnud perfektsed.

Millise perspektiiviga noori puhkpillimängijaid EMTAs koolitatakse? Kes neist peaksid saama?
See on väga igaühe enda teha. Perspektiiv on loomulikult orkestritesse pääsemine. See on suur väljakutse. Selleks, et olla konkurentsivõimeline rahvusvahelises mõttes on vaja omandada orkestripartiisid. Ettevalmistuse teravik peaks olema küllalt palju seal ja meil on selles osas veel arenguruumi. Samas pole mõtet äärmustesse laskuda, et valmistutakse ainult orkestrikonkurssideks ja muusiku karakter jääb välja kujunemata. Peab tegema kõike.

Millal saab öelda, et nüüd olen õppinud küll, nüüd olen valmis?
Mittekunagi ei ole seda. Kummaline, et mida vanemaks saad, seda enam leiad oma mängust neid külgi, mis on jäänud välja arendamata ja oled õnnelik, et lõpuks oled need ülesleidnud. Olen tõdenud, et täna harjutan taas sama palju kui konservatooriumiõpingute päevil. See on tore. See on elu osa. Keegi pole kunagi valmis mängija. Oleme pidevalt teel.

Peeter Sarapuuga vestles Kristel Üksvärav.
Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajalehes “Hääle kandja” November 2016