Kohtun Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorite Toomas Siitani ja Tõnu Kaljustega hilisel õhtutunnil, et arutleda kõrgkooliga seonduvatel teemadel. Vaatamata reede õhtule, on õppehoone sagimist täis. Vaatamata laiale teemade skaalale jõuab jutuajamine korduvalt aastaid lubatud saali juurde. Alustasin meie jutuajamist aga küsimusega, miks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat üldse vaja on?

Toomas Siitan: Eks selliseid lainetusi käib ikka aegajalt, kui see küsimus tõstatatakse. Viimati alles hiljuti, Gunnar Oki raportiga, mis soovitas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühendada Tallinna Ülikooliga. Seda plaani on aastaid keerutatud, arvestamata meie valdkonna spetsiifikat. Selgusetuks jääb, kas üldse või kui palju on vaevutud analüüsima, milleks see ühendamine kasulik oleks. Soomes ühendati omavahel kolm palju lähedasemat õppeasutust, tänaseks ütlevad nad, et ei võitnud midagi peale administratiivhoone, mis tuli juurde ehitada. Tegelikult lähevad sellised kokkuhoiud alati kallimaks. Ühtlasi on see märk, et ei ole teadvustatud, miks on kunstide õpetamist ühiskonnale tarvis.

Tõnu Kaljuste: Mõistan, et üldsusele peab aegajalt teadma andma, et muusikaline kõrgharidus on vajalik. Ma ütlen ausalt, et niisuguse küsimuse puhul tundub, nagu mulle antaks liivapaber, millega palutakse mul oma ajukurdusid siledamaks lihvida. Pean hakkama rääkima iseenesest mõistetavaid asju. See on nii madal lend! Samasugune totter tunne on mul siis, kui küsitakse, milleks akadeemiale on saali tarvis? Kujunenud olukord on midagi sarnast, kui vaatame igal aastavahetusel televiisorist Õhtusöök ühele. Kui peame pidevalt tõestama oma olemasolu, siis olemegi nagu Õhtusöök ühele. Ja miks peaksime Oki raportit võtma tõsisemalt, kui 18-aasta jooksul meile antud lubadusi? Just täpselt nii kaua on saali teemal targutusi kuuldud.

Ilmselt rääkimiskultuur muusikutele ei sobi. Oleme paremini suutelised ennast läbi muusika väljendama ning oleme ka tajunud, et riigi esindajate see osa, kes istub saatkondades ja vaatab sealtpoolt Eesti poole, ei kujuta Eesti kuvandit ilma muusikata ette. Muusikalise kõrghariduse kvaliteedi ja võimaluste arendamise teemadel ja erinevate ideede diskussioonides olen meeleldi partner, kui arutada kunstide õpetamise vajalikkusest ühiskonnale. Ehk selleteemalisi kohtumisi võiks teha poliitikutele ja äriringkondadele, sest vaevalt nad ajakirjandusest niisuguste teemade lugemisega aega raiskavad.

Toomas Siitan: Oleme tegelikult üks rahvusvahelisemaid kõrgkoole Eestis, kui võrdleme huvi meie vastu meie tudengite arvuga. Suurest osast Euroopast tullakse siia kokku, reeglina konkreetsete professorite juurde. Kaljuste juurde tullakse tervest maailmast, hulk meie professoreid annavad mitmel pool meistriklasse ja õpilased tulevad siis sageli nendega siia kaasa. Ka muusikateaduses, kuigi see ala on keelekeskne, on doktorantide tasemel pidevalt selliseid vahetusi. Praegu on siin näiteks pooleks aastaks üks Oxfordi ülikooli doktorant.

Tõnu Kaljuste: Väiksel kultuuril ja väiksel koolil on ilus hoida tagasihoidlikku joont. Teha oma tööga kõik, mis saad. Ei pea pidevalt trummi lööma, et ma teen tööd. Me ei ole käinud endale tudengeid mööda maailma hankimas. See on olnud loomulik protsess. Tagasihoidlikkuse juures on muidugi võimalik, et tagasihoidlikud bürokraadid unustavad meid sootuks, sest nad ei arva-tea-usu, et muusika ja teatri hariduse areng nõuab planeerimist ja investeerimist. Meie lemmikteema on kärpimine. EMTA nõukogus istudes on mul tihti tunne, et oleme professorid kärpimise alal. Oleks aga vaja näha suuremat plaani, panna paika strateegilised küsimused 10–15 aasta peale ette, mis puudutavad kutseliste muusikute, näitlejate, lavastajate tööd, töökohti ja kogu problemaatikat – need vajavad kõrgharidusega ja pädeva inimese analüüsi. Seega, kui eeldame Eesti riigis teatri ja muusikalise kõrghariduse õppe arengut, siis need investeeringud, mis meie akadeemiale on vajalikud, pole kaugeltki ambitsioonikad. Need on hädavajalikud.

Toomas Siitan: Eks analüüsivõimega on nagu on. Ühele poolikule analüüsile ma juba vihjasin, hullem on aga see, et ministeerium hakkas selle toel kohe tegutsema, kuigi kunstivaldkonda ei oldud selles dokumendis sisuliselt puudutatud. Sellise pealiskaudsusega toimuvad meie ühiskonnas paljud asjad ja unustatakse, mis on ühele kultuurile tähtis. Oleme üllatunud, et meie saali ehitus on nii marginaalseks arvatud. Samas, Tallinnas ei ole pärast Estonia kontserdisaali saja aasta jooksul ehitatud sellist saali, mis oleks mõeldud loomuliku akustilise muusika jaoks ja hädasti oleks linnale tarvis mitte ainult akadeemia keskmise suurusega saali, vaid ka meie sümfooniaorkestrile sobivat suurt saali. Kahjuks ei suuda me oma riigile ka 100. sünnipäevaks sellist kingitust teha.

Tõnu Kaljuste: Jah, me ei osanud olla nii ambitsioonikad, et kui siia tulid Berliini Filharmoonikud, oleksime seepeale nõudnud kiiresti suuremat saali, et maailmakuulsused saaksid tulla täiskoosseisus. Nagu praegu jalgpallistaadion sai 5 miljonit seoses ühe UEFA matšiga.

Väga tõsiseltvõetav oli vahepeal Admiraliteedi basseini äärse maa arendamine, mida pakuti ühe võimalusena ooperiteatrile. Siis öeldi, et sinna ei saa kõrget hoonet ehitada. Nüüd oli sellele alale “arhitektuurikonkurss” ja see tuleb kuuekorruselisi maju täis! Tehakse vanalinnale müür ette. Meie elu juhivad ärimehed, kes teenindavad imelise hoolega laevadel saabuvaid alkoturiste. Näen seda iga päev. Nemad otsustavad lõpuks, et meil on tarvis veel ja veel müügipindu. Niisuguses olukorras on Eesti suuruses pisikeses külas skisofreenia tekkeks kõik võimalused. Ühed planeerivad, ehitavad ja lõhuvad enneolematu kiirusega, teised vinguvad ja vaevlevad tegevusetuse käes. Kõik on nii tohutult muutunud. Äritegelaste, poliitikute  ja EMTA koostöö vajab paremat üksteist arvestatavat taset.

Toomas Siitan: Kui vaadata, kes muusikutest maailmas ilma teevad, siis põhiliselt on need ju dirigendid. Kuigi meil pole võimalusi dirigendiõppeks.

Tõnu Kaljuste: Kogu meie orkestridirigentide paremik on ennast koolitanud Peterburis ja Helsinkis. Vajadus tõsta taset siinses akadeemias ei ole seotud vaid dirigeerimisega. Selles erialas väljendub kogu muusikakultuuri õpe ja kohalike heliloojate muusika levi. Praegu on eriline eeldus arendada orkestri dirigeerimise eriala tänu meie rahvusvaheliselt aktiivsetele dirigentidele. Mitte ainult selleks, et siin õppida tuntud maestrote käe all juhatama, vaid et selle õppe kaudu levib eesti muusika. Kooridirigentide kogemus näitab seda kujukalt. Meie üliõpilased Itaalias, Venezuelas, Saksamaal, Inglismaal, Soomes ja Lätis on eesti muusika kinnitanud kohalikku muusikaellu nii kontserdielus, kui plaadistustes. See, millega meie akadeemia tegeleb, on osa suurest maailma muusikaelust. See on kõige parem koht siin sündinud muusika interpretatsiooni õppeks. Tehniliselt võib erinevaid pille ka mujal õppida, kuid selleks, et omada eesti muusikast ja heliloomingust parimat alget ja saada parimat informatsiooni, pead siia tulema. Hakkad hingama selle keskkonnaga kaasa, tekib mõistmine. Ega muidu ei lähe inimesed Mozarti õppimiseks Salzburgi – seal on kõige suuremad kogud ja fondid, suur kogemuste rida. Meil on rõõm, et on antud elujõud Arvo Pärdi keskuse loomiseks. Koostöö meie vahel võiks tulevikus olla tihe, eriti väljastpoolt tulnud tudengite jaoks.

Toomas Siitan: Väga oluline on ka see, et muusikateaduse õpe ning suurem osa muusikat puudutavast teadustegevusest toimub akadeemia juures. Samas kohas tegeldakse kunstilise interpretatsiooni ja teadusliku reflektsiooniga. Näiteks Helsingis oli pikka aega olukord, kus muusikaõpetus Sibeliuse Akadeemias ja muusikateadus Helsingi ülikoolis olid liiga eraldatud. Nüüd on suur osa muusikateadusest Sibeliuse Akadeemia juurde ümberkolinud. See side on hädavajalik, eriti suhteliselt väikese kultuuri juures.

Tõnu Kaljuste: Erinevad tegevused ühe katuse all muusika valdkonnas on oluline katalüsaator. Rääkides saalist, mida meil ei ole, tundub, et ei jõua kohale see, et saali olemasolul muutume muusika keskuseks laiemas mõttes. Lisaks muusikutele on ka muusika välistel jõududel suur osa nt kultuurikorralduses ja kogu kulissidetaguses teeninduses. Kust nad oma kogemused saavad? Esimesed võimalused professionaalsete muusikutega “katseid” teha? See peab toimuma kõrgkoolis.  Rääkimata ooperistuudiost või lavakunstikoolist. Saali puhul on arvestatud ka näitlejatega. Tegemist on 500-kohalise saaliga, mida mitte ainult meil, vaid üldsegi Tallinnas pole.

Toomas Siitan: Huvitaval kombel ei ole meie ühiskond valmis kultuuri toetavate ideede jaoks. Kui rääkisin siin Estonia ehitamisest 1913, siis sel ajal ei olnud veel Eesti riikigi. Eesti riik ehitati kultuurivundamendile. Praegu oleme selle unustanud ja oma riik tundub enesestmõistetav. Kui me aga seda vundamenti ei kindlusta, siis pudeneb see ära!

Vestluse pani kirja Kristel Üksvärav. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajalehes “Hääle kandja” 29. oktoobril 2015. Fotol Tõnu Kaljuste dirigeerimas EMTA sümfooniaorkesterit. Foto: Kristel Üksvärav

Tõnu Kaljuste