Kas me kujutame ette spordikooli, kus õpilased, kes tahavad mängida jalgpalli või visata oda, peavad pöörduma A. Le Coq Arena poole, et nende staadioni kasutada, sest spordikoolil endal see puudub, ja A. Le Coq hakkab neile raha eest oma staadionit rentima?

Kas me kujutame ette balletikooli, mille õpilased pöörduvad Estonia või Vanemuise teatri poole palvega rentida neile ruum, kus nad saaksid tantsimist harjutada? On see meie jaoks loogiline?

Kas see on loogiline, et muusikaakadeemia või muusikakool peaksid pöörduma Eesti Kontserdi poole, et raha eest rentida ruumi, kus viiuli-, tšello-, klaverimängija ja teised saaksid orkestrile kirjutatud lugu kokku mängida? Teatrikool peaks saali rentimiseks pöörduma Draamateatri poole?

Kui see on loogiline ja kui turumajanduse keeles rääkida, siis tähendab see, et maksumaksja raha läheb ühest taskust teise. Ja kui me räägime ainult turumajanduse keelt, kui me muid keeli enam ei valda, siis kõlab ükskeelne selgitus olukorrale nii – teatrid on pandud situatsiooni, kus nad peavad teenima raha. Teatrid on nagu firmad. Ja firma jaoks kerkib küsimus: miks peaks Mercedes aitama toota Škodasid? Andma oma tootmisliinid käest ära? Teatrid ja teatrikoolid on tehtud omavahel konkurentideks ja teatrite jaoks on ebarentaabel võtta teatrikooli lavastusi oma mängukavva.

Aga me ei taha rääkida ainult ühes keeles.

Teatrid ja teatrikoolid ei saa olla konkurendid. Et teater toimiks, peab teatrikool toimima, nagu toimib iga praktikabaasi tagav õppeasutus.

Foto: Ülo Josing, ERR

Elmo Nüganen_ERR