Vajadust pöörduda uute põlvkondade poole tähtsustavad paljud kultuuriasutused – piisab kui vaadata ooperiteatrite, sümfooniaorkestrite, (kunsti)muuseumide haridus- ja noorteprogrammide laia valikut. Meie kultuurivaldkond saab pakkuda oma sisu, väärtusi ja vaimustavaid elamusi ennekõike ettevalmistatud ja omapoolse pingutusvalmidusega vastuvõtjale. Olukorras, kus tuleb konkureerida tohutu infoküllusega paneb see kõigile tegijaile (eriti meil Eestis) suure lisavastutuse. Tegevmuusiku jaoks tähendab see, et peale pika koolitustee läbimist ja „lavaküpsuse“ saavutamist võtab ta ühtlasi „kohustuse“ anda oma oskusi ja muusikamõistmist edasi järgmistele põlvkondadele. Selle olulise muusikuülesande täitmisele aitab kaasa ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Interpretatsioonipedagoogika instituut.

Interpreedi –  ja pedagoogikoolituse lõimimist on EMTAs  alati oluliseks peetud. Meie majas on hariduse saanud enamik Eesti muusikakoolides töötavaid pilliõpetajaid ja peale riigi poolt õpetajatele kõrgharidusenõude püstitamist on EMTA roll ja vastutus selles valdkonnas veelgi tõusnud.

Olukord muusikakoolides on aga muutumas – nõudmine uute noorte pilliõpetajate järele on suur ja kasvab pidevalt. Eesti Muusikakoolide Liidu korraldatud küsitlus näitas, et lähema kümne aasta vältel on koolijuhtide hinnangul tekkimas vajadus vähemalt 200 (!) pilliõpetaja järele. Vajatakse just nende pillide õpetajaid, milliseid koolitatakse EMTAs –  klaveri-, keelpillide-, puhkpillide-, löökpilli-  ja akordioniõpetajaid. Õpetajate puudus saab olema seda suurem, mida kaugemal Tallinnast või Tartust kool asetseb. Ajavahemikul 2013 -2016 on EMTA lõpetanud keskmiselt veerandsada pedagoogiettevalmistusega magistrit aastas. Kahjuks sellest ei piisa.

Eesti muusikakoolides õpib hetkel ligi 12 000 pilliõpilast. Nende hulgas on väga erinevate õpieesmärkidega, võimete- ja tasemega õppijaid, mis nõuab pilliõpetajalt laia haaret ja paindlikku lähenemisoskust.  On ju kõigi asjaosaliste, ennekõike õpilase ja õpetaja aga ka vanemate ja kuulajate ühiseks ootuseks, et õppija pingutusõhinat krooniks mängurõõm ja võimalikult nauditav tulemus.

Vastavalt aja nõuetele on EMTA Interpretatsioonipedagoogika instituudis arendatud pedagoogilisi õppekavu ning õppeaineid. Oleme liikunud suunas, kus õppe nn „tuuma“ moodustab üliõpilase regulaarne praktiline töö harjutuskooli õpilasega õppejõu juhendamisel. Praktikaõpilasteks on „tavalised“ põhikooli või gümnaasiumi pillimänguhuvilised lapsed, kelle sarnaseid muusikakooli pilliõpetajal kõige sagedamini õpetada tuleb. Lisanduvad veel mitmekesised praktikaliigid – tundide jälgimine (õppe algfaasis), orkestri ja ansambli(grupi) koosmängu juhendamine, töökohapõhine praktika jm. Teised pedagoogilised ained (eriala ajalugu, -didaktika, ergonoomika, pedagoogiline lõputöö jt) avavad, toetavad ja täiendavad pedagoogitöö erinevaid tahke. Õppejõududeks on meil oma valdkondade tunnustatud tippspetsialistid. Pakume õppeaja jooksul ka mitmeid lisavõimalusi kokkupuuteks tulevase tööpõlluga: üliõpilased osalevad õpilaskonkursside üliõpilasžüriides, teeme koostööd noorteorkestritega laulupeokava omandamisel, toimuvad Interpretatsioonipedagoogika üliõpilaskonverentsid, vestlusringid, kohtumised väljapaistvate pilliõpetajatega jpm.   

Interpretatsioonipedagoogika magistriõppe lõpetajad saavad pädevuse õpetada pilliõppijaid  huviõppest kuni keskastme muusikakoolini, mida kinnitab ka sel aastal EMTA-le antud õigus väljastada lõpetajatele „Kutseõpetaja tase 7“ kutsetunnistus.

Tegutseme selle nimel, et Eesti pilliõpetuse tase oleks jätkuvalt kõrge ning, et pillimängurõõm puudutaks võimalikult suurt osa meie inimestest.  On ju teada tõsiasi, et pillimäng on üks neid väheseid inimtegevusi, mis mõjutab ja arendab igaüht haruldaselt terviklikult ja mitmekülgselt – rikastab tundemaailma, nõuab tahtepingutust, mõtteteravust, füüsilist osavust ja kujundab head maitset.

Lembit Orgse
EMTA Interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja, dotsent

Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajalehes “Hääle kandja” November 2016