Eesti ühe suurima festivali korraldajatena oleme juba veerand sajandit tajunud, et Tallinna kesklinnas ei ole sobiva suuruse ja atmosfääriga kontserdisaali, mis sobiks nii akustiliste kui võimendusega kontsertide korraldamiseks. Võrreldes naaberriikide pealinnade Riia ja Helsingiga on Tallinn olnud vaeslapse rollis juba kogu Teise Maailmasõja järgse aja. Pole võimalik, et seda probleemi poleks märganud meie kultuuri arengu eest vastutajad. Näib, et seda on peetud vähetähtsaks, kuid tegelikult on see ääretult oluline nii sadadele muusikutele kui ka kuulajatele selleks, et pakkuda sobivat atmosfääri eri muusikažanritele ja erineva suurusega kollektiividele. Meie väikese kontserdipubliku jaoks on Nordea mammutsaal enamasti liiga suur ja tihti jääb hõredaks ka Estonia kontserdisaal, mille akustika on eelkõige sobilik akustilisteks kontsertideks.

Samas on Eesti juba jõudnud või jõudmas “maailma viie rikkama muusikakultuuriga riigi hulka” nagu naljaga pooleks nenditi äsjasel Muusikapäeva auhinnagalal. Tõde on see, et meie väike rahvas on andnud maailmale hulga tippheliloojaid ja muusikuid, kellele aplodeeridakse vaimustusega paljudes maailma kontserdisaalides. Eestisse on tulnud juba kolm Grammy auhinda. Muusikavaldkond väärib uut 500 kohalist just kontserdisaaliks ehitatud saali, milline seni Tallinna kesklinnas üldse puudub.

Koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia valmimisega olid ka Jazzkaare ja Eesti jazzmuusikute lootused rajatud selle uuele saalile. Kõrvuti eesti süvamuusikutega on ka eesti jazzmuusikud ja mitmete teiste valdkondade muusikud saavutanud tänaseks taseme, olles läbilöögivõimelised maailma lavadel. Kahtlemat on ka jazzmuusikutele on vaja oma kodusaali, kus esitada suuremakoosseisulisi projekte ja oma uudisloomingut. Teater No99 fuajee ehk reedene jazziklubi on vaid hädapärane lahendus. Eraklubi Philly Joe’s (mahutavusega ca 70 inimest) on mõnus, ent liiga väike.

Seega on keskmise suurusega saali on vaja nii avalikuks väljundiks kui ka Eesti ainukesele muusika kõrgkoolile kaasaegseks õppeprotsessiks. Karjuv vajadus sellise suurusega saali jaoks on juba ammu. Üliõpilased saaks seal esitleda oma loomingulisi projekte, eri valdkondade kontserdikorraldajatel oleks koht, kus saaks ilmsesti olema tihe kontsertide graafik. Sellisesse kultuuritemplisse tuleks heal meelel kuulama ka tallinlased ja teiste linnade ning maade muusikasõbrad. Saal, mis on paraja suuruse ja õdusa atmosfääriga inspireerib nii muusikuid kui ka publikut. Lisaks on oluline, et saalil oleks hea helitehniline varustatus ja et oleks mugav teha ka raadio- ja teleülekandeid.

Hetkel pole EMTA üliõpilaste lavakogemused orgaaniliselt oma majaga seotud, vaid on välistingimustest sõltuvad ja ka finantsiliselt palju kulukamad. Kui võrrelda olukorda nii teatrikoolide, kunstikoolide või kasvõi ärisektorist moemajade või automüügi esindustega, kus kõigis valdkondades peavad parima tulemuse saavutamiseks ja oma tööde/toodangu esitlemiseks olema vastavalt kas teatrisaalid, galeriid, moelavad või automüügi esindussaalid, siis nende vajalikkuses ei kahtle keegi. Miks siis kaheldakse selle hädavajalikkuses meie väärikate traditsioonidega muusikakõrgkooli puhul?

Tallinn on olnud uute saalide valmimise osas kaua vaeslapse osas isegi võrreldes teiste Eesti linnadega. Mõningasel moel aitab olukorda lahendada Kumu saal, mis kahjuks asub kesklinnast kaugemal ja publiku kohaletulek sõltub ilmastikutingimustest ja aastaajast. Uus Vaba Lava saal Telliskivi loomelinnakus valmis kiirelt ja ilma kärata. Loodame, et teatrirahvas lubab sinna ka muusikuid.

Jazzkaar toetab igati Tallinna kesklinna 500 kohalise kontserdisaali ehitamist , mida saaksid kasutada nii üliõpilased kui ka kõigi valdkondade muusikud ja kontserdikorraldajad. See aitaks väärtustada Eesti muusikakultuuri saavutusi ja tagaks vääriselise arengu ja arendusvõimalused.

Loodame, et lõpuks ometi saavad antud lubadused teoks.

Anne Erm
Jazzkaare festivali kunstiline juht

 

Anne_Erm_2006